Jaanipäev vol 2

Üldiselt oli nagu ikka, lihtsalt hästi tore.

Tartusse kulges igaüks ise, edasi võtsime 3 autoga üksteisele sappa, mistõttu saigi võimalikuks see, et me ei eksinud kuskile ära. Ahjas peatusime natuke aega bensujaama ees ning imetlesime kohalike jaanilaupäevaseid askeldusi. Üks pisut nokastanud onu mahutas imetlusväärse osavusega endale püksi kaheliitrise parmuõlle, sättis hunniku longeropurke pakiraamile ning vänderdas rõõmsalt minema. Samas tuias keegi rullis noka ja morni ilmsega tüüp viinapudel näpus ringi ja otsis ilmselt, kellele pasunasse sõita. Hetk hiljem pudenes päevinäinud Fordist välja nii palju inimesi, et mul läks lugemine sassi. “Tea, kas ülejäänud kuus last jäeti koju või?”, küsis Wild selle peale. Samal ajal mängis Elmar uuema aja megahitti Depressiivsed Eesti väikelinnad. Minu arust on selle laulu sõnad lihtsalt geniaalsed, eriti kui taustal niisugune live-video käib.

Vahelduva eduga sadas vihma ja sašlõkki on võimalik ikka uskumatult palju süüa… Ahjaa, proovisime ameeriklaste kombel vahukomme grillida, tulemus nägi kole välja, venis, kleepus ja maitses vastikult.

Vihmase pärastlõuna lebotasime saunas maha ning jaanitule tegime mingi vana kännu sisse: huvitav, ilus ja üsna ilmastikukindel ka.

Üks minu seekordseid suuremaid ahaa-elamusi jääb lemmikloomade valdkonda. “Misasi see on?”, kiljatasin ma vist üsna üllatunult, kui Lea ja Svea autost miski pisike, pikkade jalgadega rotilaadne klähviv loom välja ronis. “See asi on itaalia väikehurt”, teatas loomaomanik uhkelt. Me ristisime ta Komaks.

Sildid: hundiuru, jaanipäev