Sügav kaastunne, Krissu

Oli täna õhtul üks tore vanainimeste sünnipäev ohtrate seksijuttude ja megaheade suupistetega. Näitaks hea meelega pilte ka, aga mu kaamera, tõbras sihuke, keeldus ilma mälukaardita pilte tegemast Nojah, minu puhul on üsna tüüpiline sellist asja maha unustada.

Mari: Mis te seal köögis nii kaua tegite?

Mina: Rääkisime suhetest, lastest, pereväärtustest ja ideaalidest.

Mari: Selge, ekse rääkisite taga.

Seltskonnas, kus mõnegi inimese hea sõber võib vabalt ka tema eks olla, on viimaste tagarääkimist tõepoolest keeruline täielikult vältida.

Aga üldiselt oli tore. Veendusime (kui mitmendat korda juba???) et aastad pole enam need ja noored on märkimisväärselt hukas. Krissule sai piltlikult öeldes pähe määritud üks lambakints, mispeale ülejäänud kohalviibijad ka ennast sööma kutsusid. Krissu ohkas ainult ja ei hakanud isegi vaidlema, enamuse vastu poleks nagunii saanud.

Vaatasime natuke pilte ajast, kui “rohi oli rohelisem, naised lühikeste soengutega ja pidudel oldi märkimisväärselt rohkem purjus” ja püüdsime tulutult kätte saada seda osa fotokastist, mida melile näidata ei tahetud.

See, et keegi järgmisel laupäeval soolaleivale lubas tulla, mis sest, et neli aastat hiljem, on mul ka meeles.

P.S. Age, filmimärkmed on siin.