Okkaline ja raske oli tee magushapu kana juurde

Ehk kokkuvõttes hästi lõppenud päev, millest ei puudunud ka peaaegu et näljasurm ning pikaajaline üksikvangistus.

Nojah, see kõlab nüüd vist natuke dramaatilisemalt kui asi väärt oli. Tegelikult olin ma tänase hommikusöögi määramatusse kaugusesse edasi lükanud, sest mõtlesime F.B.I.-ga peale väikest asjalikku sebimist kuskil midagi head süüa ning juhtuma pidi see hiljemalt kella viie paiku. Kell 17.05 riputasin rõõmsalt MSNi teate “suppi & keeksi”, tõmbasin saapad jalga ja tippasin trepist alla.  Välisukse lukk logiseb juba aegu, aga noh, kiiret selle vahetamisega ei ole, olin ma senini ekslikult arvanud. Sest logises lukk, mis ta logises, lahti ma seda enam ei saanudki, tagatipuks murdsin veel võtme ka ära. Et lukuabi lubatud tunnist ajast koos lukuvahetamisega sujuvalt kaks ja veerand sai, siis jõudis F.B.I. nii asjad aetud kui restorani üles leitud ning isegi söögi tellitud. Mina juhendasin samal ajal pisut konarlikku eesti keelt rääkivat lukumuukijat telefoni teel kohale (“See uks, mille postipilu vahelt prillid vastu läigivad, on õige” ja “Ei, ma ei saa teile selle ukse peale vastu tulla, mille taga ma kinni olen”) ning kaotasin peaaegu mobiili prügikasti ära, aga tühised kaks ja veerand tundi plaanitust hiljem olin isegi mina “Bangkokis” kohal.

Ma ei ole tähele pannud, millal see Tai restoran Roosikrantsi tänavale on jõudnud tekkida, miskipärast oletan, et mitte väga ammu. Aga päris tore, et me sinna üsna juhuslikult sattusime, sest koht on mõnus ja hubane, teenindus püüdlik ning hinnatase eelnevat arvestades täiesti normaalne. Ja süüa sai ka hästi. Et mul täna päris tuleneelaja tunnet ei olnud, siis jätsin karrid proovimata, aga magus-hapu kana oli üllatavalt mahlane, kergelt suitsune ning köögivili krõmpsus mõnusalt hästi balansseeritud maitsetega kastmes. Lisaks sai idamaise köögi desserdiklassika (praetud banaanid jäätisega) nahka pandud ning heaks kiidetud. Menüü on seal muidugi pikk ja korduskülastus tuleb ilmselt millalgi ka.

Sildid: Elamus, söök