Miks mul täna hommikul Wildi vastu sügavad tunded on

Minu kodune majapidamine kipub miskipärast selline olema, et vahel ikka saab nalja ka. Nojah, polegi ammu mingit jama olnud… kuni eilse õhtuni, mil WC taas kord umbe läks. Nummi. Et õhtu plaanide hulka kuulus üks pidu, enne mida paar inimest minu poolt läbi astuma pidi, tegin aegsasti teatavaks, et viisakad külalised võtavad tulles ikka pudeli kah kaasa. Eddy tuligi, kaks torusiili näpus. Valasime ühe kohe potti ning jätsime teise hilisemaks. Mõne aja pärast saabus Krissu (“Sa ei hoiatanud mind, et siin vetsu minna ei saa!”) ja aeg kulus üsna kiiresti. Kuni ühel hetkel leidsid külalised, et WC kasutamisest pole pääsu,  peoni ikka ei kannata. Krissu arvas, et ummistuste vastu aitab kõige paremini torudesse valatud nõudepesuvahend pluss toiduõli ja ega see asi ikka nii hull ka olla ei saa. Oma viimase oliiviõli suutsin abivalmis sõprade käest siiski päästa, ent pool pudelit “Fairyt” valati potti teisele torusiilile lisaks ning edasi oli mul täpselt sama umbes peldik, kui ennegi, ainult et rohekalt vahutav. Ohkasin alistunult ning me lasime sellest koledast kohast, kus ma juhtumisi elan, igaks juhuks jalga.

Varahommikul selgus, et vahepealsete tundidega pole midagi paremaks muutunud. Ma käin päris tihti kummalistel kellaaegadel Westmanist igasugu asju hankimas, aga torusiili ei ole isegi mina sealt kell 7 otsinud. Varustatud seekord “Mr. Muscle” torude lahtisulatamise vahendi ning hulga puuviljadega (mingi rõõm võiks varahommikuse poeskäigu juures ka olla), ühele pooleldi tuttavale kodanikule hajameelselt “tere õhtust” öelnud ning seejärel häbelikult tuppa tagurdanud, asusin saaki uurima. Hoiatused sildil olid igatahes vinged – no näiteks, et kaitseprillid ja kindad on selle vahendi käsitsemise juures lausa kohustuslikud. Üldiselt ma püüan igasugustest mürgistest ja söövitavatest asjadest kauge kaarega mööda käia, aga seekord pääsu polnud. Tõmbasin igaks juhuks nahkkindad kätte ning avasin pudeli seda endast võimalikult eemal hoides. Oleks keegi seda operatsiooni kõrvalt näinud, oleks ilmselt suutäie naerda saanud. Aga igatahes sai liiter seda kraami potti valatud ja kaas ettevaatlikult peale pandud. Kas sellest mingit kasu kah on, selgub välja. Võib-olla sulab vahelduseks pott ära? Igatahes on küllalt tõenäoline, et ma armastan mõne aja pärast Wildi ja tema kanalisatsioonitrossi kirglikumalt kui kunagi varem.