Kopp on ees ehk ettevaatust, tige ja destruktiivne hala

Mul käib vahel selline mõte peast läbi, et peaks äkki ühe blogi veel tegema, sellise salajase ja anonüümse, kus saaks rahumeeli kõik selle, mis närvidele käib, südamelt ära sajatada. Nojah, ilmselt ma seda tegelikkuses ikkagi ei tee, sest esiteks on internetianonüümsus niikuinii vaid illusoorne ja teiseks ma ei poolda ei anonüümset ärapanemist ega ole ka eriline emo- ja halablogide fänn. Nii et teatav enesetsensuur jääb siia edaspidi ka.

Aga vat vahel tahaks tõesti otse öeldagi, et kopp on ees. Peaaegu kõigest ja peaaegu kõigist. Et on jõuluaeg, siis võiks kopale küünlad ja ehted külge panna, äkki hakkab toredam? Tööga seonduvat ma siin blogis ei puuduta, nii et piisab, kui öelda, et selles valdkonnas imeb vilinal. Ilm on pime, külm ja vastik, lähiajal pole ilmselt paranemist oodata. Ma juba peaaegu et väldin uudiseid, eriti välisuudiseid, aga päris kotis ei õnnestu siiski elada, mistõttu ma olen paratamatult mõnevõrra kursis erinevate jõledustega, mida inimkond jõuluajast olenemata maailma erineves paikades toimetab.  Kui mul oleks jõulumuusikat, siis ma süütaks selle õela irvega ilmselt põlema, aga õnneks ei ole, nii et keskkond jääb mõne plaadi põlemisjääkide võrra saastamata.

Inimeste emotsionaalsel imbetsilsusel ei paista kohati mingeid piire olevat. Nii et armsad sõbrad, kui teist keegi veel plaanib minust lähiajal mingi isikliku või globaalse p…samerega üle sõita, siis olge hoiatatud, et ma võin ka karjuma hakata – kõvasti, koledasti ja võib-olla koguni ebatsensuurselt.

Merry F…ing Christmas.

Jajah, ma tean, et selline asi nagu jõuludepressioon on täitsa olemas.

Mustade ja misantroopsete mõtete filmitaust täna öösel: Butterfy Effect (väga mitmes kord, aga see lihtsalt on hea film – täna haakus muidugi meeleoluga ka hästi).