Jaanipäevast veel, natuke pikemalt

Jaaniöö veetmine Hundiurul on mingi hulga inimeste jaoks juba täiesti traditsiooniks muutunud. Mis pole muidugi ime, arvestades, millise kontrasti moodustavd vaikus, rahu ja sajandivanuse talukompleksi ajatu väärikus linnainimese igapäevase pinnapealse sebimisega. Pööraselt hea on paar päeva lihtsalt olla, ilma, et kuskile kiiret oleks või et üldse mingi asjalik mõte tüütama pääseks.

Floorat ja faunat oli ka. F.B.I. ja Wild nägid koguni õuele eksinud kitse, põldudel lärmavaid linde üritasime kah identifitseerida.
Wild: “Nagu rukkirääk oleks, aga liiga närviliselt ja kiirelt kriuksub.” Peale pikka arutelu jõudsime konsensusliku otsuseni, et tegu peab olema hernerääguga (sellist lindu pole vist olemas, aga et tüüp just hernepõllul häälitses, siis nii jäigi).

Loomulikult me grillisime (liiga palju, nagu ikka, ainult vahukommid jätsime ära) ja käisime saunas ja tegime tuld. Hommikupoole ööd toodi teleteater otse majatrepile kätte, nii et etendusest osa saamiseks polnud isegi teatribinoklit vaja.

Mari kokanduslik debüüt kukkus haledalt läbi ning ühtlasi selgus, et rabarberist, keefirist ja kaheksast munast ei moodustu midagi rabeberikoogi laadset, küpseta kaua tahad. Lõpuks nirises suurem osa ollusest üldse läbi ahjupõhja põrandale.

Mingil imelikul põhjusel olen ma üsna põlenud (need eilsed paar tundi päikese käes tundusid tol hetkel täitsa ohutud) ja surmväsinud samuti, nagu oleks lõkke ääres vedelemise ja söömise asemel paar päeva metsa langetanud või umbes nii. Ilmselt on see värsek õhu mürgitus

Sildid: hundiuru