Nädala saak: kommid ja tigu

Et ma olen viimasel ajal pigem laisklemise kui blogimisega hõivatud olnud, siis avastasin praegu, et terve hulk olulisi seiku on kirja panemata jäänud. Ma üritan seda viga (foto)reportaažiga natuke parandada.

Neljapäeval, 2. juulil tähistasime väikse, vaikse ja enam-vähem viisaka seltskonnaga minu sünnipäeva. Lounge 24-s on jätkuvalt nii ilus vaade, et nad võivad endale isegi MASU ajal teeninduse täielikku puudumist lubada. Ei viitsi põhjalikult õiendada, aga Aleks, kui Sa seal jälle tööl oled, siis me alles broneerime laudu… kohe igasuguseid Urr. Noh, aga muidu oli tore. Eddy saabus hiiglasliku puuviljakorviga, mida me isegi tänaseks ei ole suutnud päriselt tühjaks süüa ning ütles kahtlaselt tagasihoidlikul ilmel, et päris kingitus olla seal kuskil puuviljade vahel… ja… eee… tema seda võib-olla avalikus kohas ei avaks. Noh, mina tegin loomulikult kohe paki lahti ja kõigil oli tükk aega lõbus. Et see oli mingi totaalne teeninduse puudumise õhtu, sai F.B.I. taksot tellides tükk aega seletada, mis mõttes on kaks autot rohkem kui üks, aga isegi Mari hääletas selle poolt, et vara koju minna ja homseks välja puhata.

Reedel, 3. juulil avastasime nagu ikka enne suuremat pidu, et kõike on puudu ja siseõuest väljavisatud prükkar (toosama vist, kes mind lillepotiga viskas) on endale uue papist pesa teinud ning seekord ka toreda roosa teki peale tõmmanud. Wild käis teda pildistamas ja togimas ning nentis, et onu välisärritustele ei reageeri, ent näib siiski elus olevat. Mida ei suutnud Wild, suutis paduvihm ning me hävitasime tühjaks jäänud pesa kiirelt ära.

Ja muidu oli ka tore. Lillede hulga järgi võiks arvata, et mul oli vähemalt miski tõsisem juubel (tegelikult ei olnud üldse ümmargune number) ja läbi astus ka selliseid inimesi, keda ma ikka päris mitu aastat näinud ei olnud.  Eriti mälestusväärsete seikade hulka kuulub kindlasti pilt sellest, kuidas kolm graatsiat oma partii letile lõid (sõna otseses mõttes) ning korvi suurust mõõtma asusid. Minu subjektiivse hinnangu järele pani Kats selle konkursi kinni, aga kui keegi on eriarvamusel, võib muidugi vastu vaielda Üldiselt püsisid inimesed õhtu lõpuni suhteliselt riides ja viimased poliitvestlused olla alles kella 9 paiku maha peetud. Wild rääkis midagi teemal, et “Krissu ainult lubas” – ma oletan, et tagumikust näpistada – ja et “isegi süüa sai” – mis on hiigelsuur kompliment külmlaua valmistanud kokale.

Laupäeval, 4. juulil olime me kõik unised ja poolsurnud. Wild käis vahepeal klubis ülejäänud salateid hävitamas ning nentis tunnustavalt, et hakkab juba hapuks minema küll, aga terve päeva ei viitsinud peale paari erandi keegi isegi helistada.

Pühapäeval, 5. juulil tulid F.B.I. ja Vika klubisse nõude järele, misjärel me natuke spontaanselt kohvi, õlut jms jääke hävitasime. Õhtu lõppes suure kausitäie puuviljasalati, vaniljejäätise ja totrate ning dialoogi osas ainult lihtlausetest koosnevate komöödiate vaatamisega ning tõdemusega, et oli ikka väsitav nädalavahetus küll

Eile, 8. juulil korjasin F.B.I. abiga (“Meid ootavad suured teod! Hoopis üks väike tigu?”) linna pealt igasugust saaki kokku. Kast kummikomme saigi minu omaks. Nämm. Aitäh, Altex, kui ma need nüüd korraga ära söön ja kõhuvalu saan, siis peaks Teid vist kohtusse kaebama? Et siis kahjutasu eest veel rohkem komme hankida, loomulikult.

Siis oli mul enam kui kümme erinevat raamatupoe kinkekaarti, millest osa sai ka kirjavara vastu vahetatud ning oma teo sain samuti kätte. Täitsa tore loom on, esialgu üsna pisike, nagu juuresolevalt pildilt näha võib, aga ta elab kuni kümneaastaseks ning kasvab väidetavalt nii suureks, et edaspidi tuleb õige proportsiooni näitamiseks pildile kroonise mündi asemel suurem paberraha paigutada.

Siga muutus sellest teo ümber sebimisest nähtavasti natuke armukadedaks, igatahes leidis ta, et nüüd on paras hetk territooriumi laiendamiseks. Merisea puuri uks on nimelt juba kuude kaupa lahti, ta istub uksel ja vaatab välja küll, aga ise puurist välja ei tule ja kõik, pigem sureb salati kõrvale nälga. Kui tal kratist kinni võtta ja põrandale tõsta, siis leiab ise kodu üles küll aga vastupidi – kuni eilseni – ta sellest uksest põhimõtteliselt ei käinud ja kõik. Peale säärast suurt sammu oli siga ise oma saavtutusest niivõrd vaimustatud, et on nüüdseks juba kümneid kordi puurist sisse ja välja tuhisenud  – see on natuke kärarikas, aga väga naljakas.  Umbes nii, et mütaki puuri, kaks ampsu salatit ja üks amps saia ja viuhh välja tagasi põrandale sibama – ja nii kogu öö

Tore ja ogar elu on, ühesõnaga.

Sildid: tigu