Kuidas me reedel ühtki koguperefilmi ei vaadanud

[http://www.imdb.com/title/tt0889583/]

Otsustasime kah trenditeadlikeks inimesteks hakata ning vaatasime lõpuks ära kõmukomöödia Brüno. Eee… nojah. Möh? Kui mingi film liigitub juba kord komöödia žanrisse, eeldan ma, et see on natukenegi naljakas. Nilbe ja labane oli, naljakas eriti mitte. Võib-olla on viga minu huumorimeeles või selle puudumises, aga ühemõõtmelised ja eranditult allapoole vööd  – et mitte öelda otse p*sse – suunatud kaadrid panid lihtsalt õlgu kehitama. Samas, Borat mulle tegelikult täitsa meeldis, ehkki seegi film erilise peenetundelisusega ei hiilga, ent ka labased naljad on ikkagi naljakad ning enamasti peitub neis mingi irooniline lisadimensioon veel. Brüno oli lihtsalt lame ja isegi igav film, ka vigasest saksa-inglise segakeeles pudrutamisest koosnevas dialoogis ei paistnud midagi eriti vaimukat sisalduvat (osa huumorit võis muidugi ka keelebarjääri taha jääda, saksa keelt ma ei valda). Õige pisut sotsiaalkriitikat püüti sisse tuua “ostsin endale Nigeeriast lapse, Madonnal on ka” stseeniga, ent täiesti mannetut üldmuljet ei suutnud seegi päästa. Ja esimest korda elus oli mul isegi hea meel selle üle, et plaat, millelt filmi vaatasime, üsna viletsa kvaliteediga juhtus olema. Noh, et kõiki detaile ilmselt ei näinud, jumal tänatud.

[http://www.imdb.com/title/tt0844708/]

Vahepeal sai pidevast õudukate vaatamisest kah paras kopp, aga peale Brünot olin Wildi ilmseks heameeleks just mina see, kes küsis, ega midagi normaalsemat ei ole, mõnd eriti vägivaldset horrorit või muud säärast. Ma sain täpselt selle, mida küsisin – The Last House on the Left kuulub sedasorti õudusfilmide hulka, mille ma tavaliselt liigitan mõttetu vägivalla alla, ent tehniliselt üsna hästi tehtud filmi puhul on mingi oma võlu selleski. Mõttetu vägivalla alla mõtlen ma siinkohal rida omavahel süžeeeliinipidi nõrgalt seotud ning puudulike loogiliste põhjendustega, ent filigraanse täpsusega edasiantud naturalistlikke hakkimistseene. Säherdune vägivald on pradoksaalsel kombel omajagu seksikas, isegi kui seda kohati lahtiste silmadega vaadata ei kannata. Inimesena olen ma tegelikult veendunud vägivallavastane, aga kinolinal mõnevõrra kunstilisse vormi valatuna võib see täitsa talutav olla.

Õhtu lõpetuseks ohkasin kergengendatult, mõeldes, et õnneks mul ei ole lapsi, kes kah kogemata eelpool mainitud filme vaatama võiks juhtuda, sest tõesti: mul ei ole halli aimugi, kuidas üks lapsevanem oma maimukesele seletab, et miks üks onu teisele vahuvenipudeli tagumikku toppis või et tegelikult see ei ole lahe, kui sa kellegi pea mikroahjus plahvatama paned.

Sildid: Brüno, The Last House on the Left