Nädalavahetuse kultuurisündmusest, natuke nihilistlikult

Jõudsin lõpuks kinno The Metropolitan Opera etendust vaatama. Aida poleks küll ooperitest mu esimene valik olnud, mitu korda erinevas esituses varemgi nähtud ja kuulatud, aga oletasin, et MET suudab laval midagi üsna vaatamisväärset korda saata. Ja tõepoolest – sedavõrd mastaapseid dekoratsioone olen senini vaid rokk-kontsertidel kohanud. MET on muidugi suur ka, meie pisikesest Estoniast mahutab saal vist oma 8 korda rohkem inimesi. Veel vingem lavakujundus saaks olla veel vaid Giza platool päris püramiidide taustal, kus seda ooperit vist ka jätkuvalt korra aastas mängitakse.

Kino ja teatri kombinatsioon on minu arust ikkagi pisut veider, aga samas – kui selliseid ooperiülekandeid ei oleks, kui sageli (kui üldse) ma METi etendusi näha saaksin? Popkorni kino-ooperi ajal õnneks ei müüdud ning publik oli samuti tavakinost viisakam.

Kõige kummalisem asi üldse oli minu jaoks peaosaliste välimus. Jah, ma tean, et enamus maailma kuulsaid tenoreid on pehmelt öeldes natuke ülekaalulised ning suure teatri lavale pääsevad tõelised tegijad, mistõttu neist enamus ei saa olla noored ja ilusad, aga siiski. Kui ülimalt dramaatilise armukolmnurga kõik osalised on julgelt sada kilo ülekaalus ning hilises keskeas, siis toimuva tegelikku traagikat on raske tõsiselt võtta. Tünjas sõjapealik ettevaatlikult (sest riietus on ka suur ja raske) üle lava oma samasuguse eluarmastuse poole veeremas on lihtsalt väga naljakas vaatepilt. Sinna juurde võib veel ette kujutada armukolmnurga kolmandat osapoolt – parajas vanaemaeas naisisendit – hiilimas dekoratsiooni taga, kuhu ta ennast hästi varjama ei mahu ja situasioonikomöödia ongi täielik. Õnneks on ooperi mõte siiski eelkõige  muusikas.

Sildid: Elamus