Tulin kapist välja

Alates Rate.ee nimelisest jõledusest olen ma enamikest sotsiaalsetest suhtlusvõrgustikest üsna halvas arvamuses olnud.  Mul ei ole kunagi olnud ka Orkuti kontot, Facebooki oma avamisega tõrkusin samuti kaua, ent andsin lõpuks järele. Mitte, et teab mis intellektuaalse asjaga tegu oleks, aga sama seltskondlikku möla, mida MSNiski, on Facebookis lihtsalt mugavam ajada – kõikide sõpradega korraga, mitte igaühega eraldi MSNi aknas. Minu sõpruskonnas on Facebook põhiline koht, kus õhtusööke ja pidusid kokku lepitakse, kutseid edastatakse  jne. Nojah, pärast klatšitakse loomulikult kah Paar tõeliselt ammust tuttavat olen samuti sealt üles leidnud, lisaks ei suuda ma hilistel öötundidel vastu panna kiusatusele ogaraist ogaramaid teste teha või strateegiamänge mängida – mõlemaid jagub piisavalt.

Sama umbusklik olin tükk aega Twitteri suhtes. Kui ma seda paar aastat tagasi esimest korda lähemalt vaatasin, tundus avalehel olev kastike küsimusega mida sa praegu teed piisavalt nõder, et mitte edasi süvenedagi. Lähemal vaatlusel ei osutunud seegi asi nii hulluks. Nii et nüüd ma siis siutsun ka. Tänapäeval on erinevaid suhtlusvõrgustikke lihtne mitmel viisil siduda. Minul on näiteks Facebook ja Twitter selliselt ühendatud, et kõik, mis ma Twitterisse postitan, ilmub ka Facebooki, viimase teated kui vähe kitsamale ringile määratud asjad aga Twitterisse ei jõua.

Oijah. Nüüd on see siis üles tunnistatud…

Sildid: facebook, sotsiaalvõrgustikud, Twitter