Juta ajaveeb » Muusika

Tõnu, mis juhtus?

Juta — Thu, 05 Aug 2010 21:44:06 +0000

Uimane ja väsinud Sa täna enam ei näinudki ja lõpuks arvasid, et armastadki Neiu Edagarit?
Täna enam ei valuta pea ja oleminene tundub reibas ja hea?
Ma arvan, et keegi teeb päris varsti sellest loost miski paroodia.

Aga tegelikult on uudis Eesti kuulsaima anarhisti ja punkari Keskerakonna sooja rüppe pugemisest kurb ja naljakas korraga. Naljakas lihtsalt siutuatsioonikoomilises mõttes, kurb aga seepärast, et Vennaskonna laulutekstide ning aastakümnete vältel toiminud live esinemiste põhjal olen ma siiamaani järeldanud, et Trubetsky näol on tegu on olnud selgete põhimõtete ja sirge seljaga tüübiga. Näib, et kurvastavalt paljudel inimestel on oma hind, kui panused piisavalt kõrgele tõusevad. Mis see hind Tõnu puhul oli, me ei tea, aga ilmselt läikis säravamalt ja paremini kui südametunnistus.

P.S. Ma olen kakskümmend aastat Vennaskonda fännanud, nüüd ei oska kogu toimuvasse enam kuidagi suhtuda. Ma saan aru, et objektiivselt on aastate vältel loodud muusika sama, aga subjektiivselt nagu ikka enam ei ole küll.

Always Look On The Bright Side of Life

Juta — Thu, 04 Mar 2010 03:34:43 +0000

Isegi mina paadunud optimistina ütlen, et… noh, on ka paremaid päevi olnud, kui täna või eile. Tuubist leiab õnneks alati meeleollu sobivaid klippe, see konkreetne on nii nummi, et tahaks lausa jagada.

Nädalavahetuse kultuurisündmusest, natuke nihilistlikult

Juta — Wed, 28 Oct 2009 19:56:32 +0000

Jõudsin lõpuks kinno The Metropolitan Opera etendust vaatama. Aida poleks küll ooperitest mu esimene valik olnud, mitu korda erinevas esituses varemgi nähtud ja kuulatud, aga oletasin, et MET suudab laval midagi üsna vaatamisväärset korda saata. Ja tõepoolest – sedavõrd mastaapseid dekoratsioone olen senini vaid rokk-kontsertidel kohanud. MET on muidugi suur ka, meie pisikesest Estoniast mahutab saal vist oma 8 korda rohkem inimesi. Veel vingem lavakujundus saaks olla veel vaid Giza platool päris püramiidide taustal, kus seda ooperit vist ka jätkuvalt korra aastas mängitakse.

Kino ja teatri kombinatsioon on minu arust ikkagi pisut veider, aga samas – kui selliseid ooperiülekandeid ei oleks, kui sageli (kui üldse) ma METi etendusi näha saaksin? Popkorni kino-ooperi ajal õnneks ei müüdud ning publik oli samuti tavakinost viisakam.

Kõige kummalisem asi üldse oli minu jaoks peaosaliste välimus. Jah, ma tean, et enamus maailma kuulsaid tenoreid on pehmelt öeldes natuke ülekaalulised ning suure teatri lavale pääsevad tõelised tegijad, mistõttu neist enamus ei saa olla noored ja ilusad, aga siiski. Kui ülimalt dramaatilise armukolmnurga kõik osalised on julgelt sada kilo ülekaalus ning hilises keskeas, siis toimuva tegelikku traagikat on raske tõsiselt võtta. Tünjas sõjapealik ettevaatlikult (sest riietus on ka suur ja raske) üle lava oma samasuguse eluarmastuse poole veeremas on lihtsalt väga naljakas vaatepilt. Sinna juurde võib veel ette kujutada armukolmnurga kolmandat osapoolt – parajas vanaemaeas naisisendit – hiilimas dekoratsiooni taga, kuhu ta ennast hästi varjama ei mahu ja situasioonikomöödia ongi täielik. Õnneks on ooperi mõte siiski eelkõige muusikas.

Seda ballaadi olen ma kaua otsinud… väga kaua

Juta — Tue, 22 Sep 2009 06:04:56 +0000

Astaid tagasi jättis üks Manowari lugu mulle tõsiselt sügava mulje. Aasta siis oli… eee… 1993 vist Igatahes kuulasin ma seda kellegi tuttava melomaani krabisevalt makilindilt ja vaatamata sellele, et rohkem seda lugu mulle ette ei juhtunudki, ei läinud see päriselt meeelest ära ka. Olen püüdnud otsida, tulutult muidugi, sest ei loo ega albumi nime pole ma vist kunagi teadndudki. Aga lõpuks ometi leidsin üles: Master of the Wind 1992 aastal ilmundud plaadilt The Triumph of Steel. Nostalgia missugune…

Võsa vahel Madonna lainel

Juta — Wed, 05 Aug 2009 11:46:43 +0000

See sündmus toimus siis eile ära ja vaatamata oma ülimale vastumeelsusele igasuguste massiürituste vastu on mul hea meel, et ennast ikkagi kohale vedasin. Muusikalises mõttes ei ole Madonna tegelikult kuigivõrd minu rida (noh, ok, mõned vanad head asjad, Frozen ja Ray Of Light meeldivad mulle ka), aga sellisel professionaalsel tasemel esinejat ei ole enne Eestis nähtud ja võimalik, et enam ei nähtagi. Ühte Madonna kontserti olen kunagi videost vaadanud, nii et ma kujutasin natuke ette ka, mida oodata ja pettuma tõesti ei pidanud. Kokku kaks tundi kokkumiksitud heli- ja pildiefekte, live lavashowd ja lasereid tekitas eriti lõpuks tunde, nagu oleks viibinud hiigelsuures diskosaalis, lahe ja natuke irreaalne elamus. Delfi ning teised toredad konnatiigid olid juba eile öösel täis pahurat kraaksumist teemal, et mõttetu mutt ja see pole muusika ja üleüldse on see lihtsalt popkultuuri produkt ja üldsegi mitte kunst. Kunsti definitsioone on ilmselt samapalju, kui ennast kunstnikuks pidavaid inimesi, selles osas ma ei hakka seisukohta võtma, aga isegi, kui Madonna on lihtsalt toode, siis on ta pagana hea toode.

Omaette elamus oli 75000-pealine ehteestlaslikult uimane publik, keda Madaonnal oluliselt kaasa elama provotseerida ei õnnestunudki. Ma isiklikult loodan, et äkki jäi talle Eestist peale hulga tuimade nägude midagi muud ka meelde.

Et ma alates eilsest endale kaheks nädalaks puhkuse välja kuulutasin, siis rallisime keset ööd F.B.I abil suvilasse ning praegu ümbritseb mind vaikus, rahu ja EMT mobiilne internet (kõlas nagu reklaam vist) ja elu on lihtsalt ilus.

Ära vaata, kuula…

Juta — Thu, 16 Apr 2009 20:19:40 +0000

Täiesti uskumatu avastus brittide Talendijahi saatest (via F.B.I.).

http://www.youtube.com/watch?v=9lp0IWv8QZY
Tuub ei lase seda klippi blogisse postitada, aga lingil klikkimine tasub vaeva küll.

Tanel Padar & The Sun – To Hurt Somebody

Juta — Thu, 29 Jan 2009 23:44:03 +0000

Seda videot ma polegi enne juhtunud nägema, ehkki The Suni tegemistel hoian üldiselt silma peal. Ilus, soft, minimalistlik ja natuke retro. Puhas rock – muusika ja tunne – ning ei midagi üleliigset, mulle meeldib.

Eilse öö romantikat

Juta — Wed, 17 Dec 2008 13:58:44 +0000

Paar korda aastas tabab mind vastupandamatu praekartulite isu. Ja miskipärast on peaaegu alati teel kaetud lauani mingi objektiivne takistus ees, nii ka täna öösel. Põhimõtteliselt oli mul valida kahe võimaluse vahel: kas kõõluda keset ööd pimedas köögis üsna kipaka redeliga lae all, sest viimane pirn köögilaes on läbi põlenud või praadida kartuleid küünlavalgel. Valisin teise võimaluse – ma ei usu, et murtud kael ja/või jalad mu elukvaliteedile midagi lisada võiks, poollombakas olen ma hetkel nagunii.

Tegelikult osutus sõna otseses mõttes käsikaudu kartulite praadimine üllatvalt lihtsaks, oluliselt keerulisem oli neid kasinates valgusoludes koorida. Ilusad pestud kartulid olid, nii et sisu ja koore värvierinevusi polnud küünlavalgel kõige lihtsam tuvastada. See-eest oli täna päeval köögist üht-teist leida küll: õli seinalt, kartulikoori põrandalt ja tomatikastet enam-vähem igalt poolt Aga pagana head kartulid tulid.

Et need, kes sellest postitusest tõesti romantikat lootsid leida, päriselt pettuma ei peaks, jagan midagi oma viimase aja muusikalistest leidudest.

Avantasia – Lost In Space

P.S. Ka mina olen jõudnud parooliga postitusteni. Kui keegi tunneb, et peab neid lugeda saama, siis parooli võib küsida siit >> juta@planet.ee. Ma jätan endale õiguse ka keelduda.

Misantroopia malbemas vormis

Juta — Mon, 15 Dec 2008 23:07:11 +0000

Peale paari väga vägivaldset filmi ja kahtteist tundi und ma ei tahagi enam valimatult kõiki inimesi hammustada. Raske öelda, kas see on kokkusattumus või reaktsioon elisele tigedale emopostitusele, igatahes olen ma täna saanud kohati päris ootamatut tähelepanu: mis-sa-teed küsimustest kuni õhtusöögikutse ja tutvumissoovini välja. Tahes tahtmata olen sunnitud tunnistama, et mõned eksemplarid sellest üldiselt siiski vastikust inimkonnast on päris talutavad… eee… isegi toredad.

Matemaatiline tõde, et kaks miinust annavad kokku plussi, kehtib vist emotsioonide puhul ka. Igatahes minu puhul mõjuvad jõhkrad filmid ja hard metal igati närverahustavalt. Jah, ma tean küll, et ma olen umbes kakskümmend aastat liiga vana selleks, et metalli fännata – no ja siis? Viimasel ajal olen kuulanud rohkem sümfoonilist metalit – nimetus kõlab imelikult, muusika tegelikult mitte.

Stiilinäide Nightwishilt

P.S. Jõulutüdimuse vastu aitab hästi see, kui Youtube otsingusse kirjutada christmas hard metal või christmas punk, igasugu südantsoojendavaid klippe leiab.

P.P.S. Tiia juurest leidsin ühe testi ka. Sai siin inimeste emotsionaalse intelligentsi üle jorisetud, eksole… Nojah. Irw. Tulemust ei avalikusta, liiga naljakas on, aga soovi korral saab oma EQ-d mõõta siin.

Oh häda, oh häda…

Juta — Sat, 28 Jun 2008 03:03:14 +0000

Blogosfäärist käib viimasel ajal pidevalt läbi hädaldamine sel teemal, et keegi hädaldab liiga palju. Nojah. Ei taha küll omalt poolt sellesse võluvasse arutellu sekkuda, ent ma ei suutnud vastu panna kiusatusele siia üks tore klipp postitada.

Hädaldamine on pärit etendusest Hädaorg, mida paraku enam ei etendata, oh häda, ja mida ma vaatama ei jõudnuki, oh häda. Aga ikkagi ilus lugu ja stiilne video.