Pokker heas seltskonnas – parim asi külmal talveõhtul

Viimase aja olematu blogimissageduse põhjal võib ilmselt järeldada, et mul on talveuni Ja sihukese talve kohta, nagu see tänavune on, võiks ainult roppe sõnu kasutada. No vat ei oska mina kuidagi “imeilusat valget talve” hinnata, kui see tähendab kahemeetriseid hangi, põlvini lumepudrus sumpamist, purukskülmunud torusid ning pidevat janti mitmekümnekiloste jääpurikate ja mõne tonni lumega katusel. See ei ole minu kliima ja kodust väljuma nõustun ma ainult äärmise vajaduse korral.

Õnneks on viimasel ajal üks tore klubiline üritus lausa koju kätte tulnud.  Ma ei mäletagi, kui mitu aastat me Krissuga arutanud oleme, et oleks väga lahe sihuke meeleheitel koduperenaiste stiilis pokkeriklubi kokku saada, aga sobivaid mängijaid on olnud pagana raske leida. Nüüd, ligi kolm aastat hiljem sai mõte lõpuks teoks ja kõik asjaosalised näivad sellega päris rahul olevat. Praeguseks on mu majapidamisse siginenud mitu kohvrit žetoone ja spetsiaalsed plastikust kaardid, mis nii lihtsalt ribadeks ei lähe.  Mängulauaks ülendasime antiikse köögilaua, mida F.B.I. omal ajal hoole ja armastusega restaureeris. Asja juurde käivad tavaliselt ka valitud soolased suupisted ning mõni Krissu kuulus kook.  Noh, stiili meil igatahes on

Summad, mille peale mäng käib, on tegelikult suhteliselt tagasihoidlikud, ent kired köetakse vahel siiski sedavõrd üles, et Wild peab pokkeriklubi saabudes paremaks läpakaga kõrvaltuppa varjuda ja teki üle pea tõmmata. Merisiga kartis seda kampa alguses kah, aga tunneb ennast nüüd juba päris koduselt.

Sildid: pokker