Horvaatia 2002

Horvaatia 2002 matkapäevikReede, 16. august 2002

Meie toredal rendibussil ei käi uksed lukku ja esiklaas on täitsa mõraline… Esimene peatus tehakse Laagri Maksimarketi juures; istme alt kougitakse välja esimesed üllatused – ðampus ja üllatusmuna igaühele. Leiudjagunevad kaheks: vampiirid (veel kaks päeva enne reisi algust kavatsesime sõita Rumeeniasse) ja vee-elukad, seahulgas üks Noa laev (ilmne vihje veeuputusele Euroopas). Kogume kõik kokku ja paneme armatuurlauale maskottideks.Laulame kaasa ansambel Lainele ja sööme nämmusidkodumaiseid õunu, millega Ester meid varustas. Läti piiril tuntakse huvi, mis kankud meil kaasas on. Merike: “vsjoo vadaa”. Piirivalvur ei märka, et üks vadaa on üsna kollakat värvi, ka Merka saab seda alles hiljem teada. Lätis tehakse esimene trahv kiiruse ületamise eest asulas. Millalhakkavad lätlased normaalseid asula märke kasutama? Edaspidi valgustame hoolikalt iga natukese aja tagant taskulambiga spidomeetrit. Armatuurlaua tuled ei põle ju.

Laupäev, 17. august 2002

Leedu piiril on järjekord kolm tundi. Üks tropp trügib vahele ja pannakse paika. Siis kukub meie bussil ära küljeuks ja piirivalvurid vaatavad, kuidas me järjekorras edasi veereme, kaks inimest väljaspoolt ust hoidmas. Loodetavasti jätkub üheksast inimesest, et seda sõiduriista reisi lõpunikoos hoida! Üle piiri jõudnud, saame abi Eesti rekkajuhilt, kes kinnitab küljeukse nii, et see ära ei kaoks. Ühtlasi ei käi ta enam kinni ega lahti. Võtame suuna Panevežysele ja jätame endast maha esimese väikse õliloigu.Vastupidavad, mõnnad ja kergelt karvased Leedu automehaanikud ütlevad, et tilgub roolivõimuõli. Ja uksel pole laagrit. Paraku ei saa nad meid rohkem aidata, kostitame neid tänutäheks sellegi eest Saku originaaliga. Külastame veel kolme remonditöökoda, aga kell nihkub lõunasse ja remontnikel hakkab kiire alles siis, kui on aeg töökoda sulgeda.Tehakse kindlaks, et katki on vaakumpump, ja tilgub ikkagi mootoriõli. Roolivõimuõli pole seal kunagi olnudki. Sööme ühe töökoja kõrval kännu otsas hommikust, ostame kahte sorti õli ja põrutame edasi. Poola piiril teatatakse, et sellise esiklaasiga autod saadetakse tavaliselt kõik tagasi. Aga kuna on praznik, siis lastakse meid ikkagi läbi. Küsitakse, kuhu läheme. Meie: Krakovisse! Piirikas valvsalt: mis sinna? Meie: noh, ilus linn ja nii edasi. Aga tegelikult viibib Krakovis Rooma paavst ja poolakatel on tõesti suur pidupäev. Bialystokist pöörame vasakule, järvede poole. Seal avastamerahvuspargi ja tõelise kohaliku tähtsusega suveparadiisi. Üks piimaämbriga tädi juhatab meile kätte kena privaatse telkimisplatsi järve ääres. Keedame makarone, ujume ja oleme eluga rahul.

Pühapäev, 18. august 2002

Päev möödub sõites ja Poola õllesid degusteerides. “Jasne” tähendab “hele”, “mocne” ei tähenda aga sugugi mitte “tume”, vaid hoopis “kange”. Slovaki piirivalvur tõmbab äärepealt jälle küljeukse eest ära. Siis avab tagaluugi ja küsib, kas mehi ka on. Ka Sirtsu kipsis käsi avaldab talle muljet. Paneme telgid pimedas põlluservas üles, einestame autolaternate valgel ja kaunistame teeveere tualettpaberiga.

Esmaspäev, 19. august 2002

Alustame odavast õllest ja autoremondist. Küsida tuleb “podlakova pumpa”. Pärast pikka otsimist jõuame Fordi esindusse, kus meil tungivalt soovitatakse ära vahetada kogu generaator, sest muidu ei jõudvat me enam kaugemale kui ehk paarsada kilomeetrit. Arve 550 eurot. Kella kuueks õhtul saab buss “korda”, oleme kõik tigedad OÜ AT Rent peale ja kuulame Rammsteini. Ungari linnakeses nimega Bank on meie auks korraldatud ilutulestik ja kontsert. Kämpingu väravast kargab välja kepiga nunn ja ütleb, et kohad on täis. Saame ühest bensukast infot järgmise kämpsi kohta ja imekombel leiame selle isegi üles Diosenjö asulas, kämpsi nimi onBekasto Panzio. Koht on ilus, kalatiigi ja valgustatud söögilaudadega. Vapiloomaks on kärnkonn, suur nagu jänes, keda me ka isiklikult kohtame.

Teisipäev, 20. august 2002

Hümni laulmisest ei tule midagi välja. Hommikul sööme sealtsamast kämpsist ostetud omletti ja kohvi. Kämpsionu on murelik, sest tema kenad teesillutiskivid on õliplärakaid täis. Kella 13 paiku jõuame Budapesti. Muide, ka Ungaris on rahvuspüha – Püha Stefani päev. Sätime bussi üsnagi Doonau kaldale otse ühe vabaõhuürituse lähedusse. Kaldale on laotud liivakotte, jõeäärne tee ja trammitee on täiesti vee all. Kolame pikalt linnas. Inna, Kristi, Triin ja Raul võtavad sappa, et WC-s käia. Piletimüüja on ennast eriti üles mukkinud, Elvise parukas peas. Pakuvad siis talle raha, tema aga jagab hoopis fännidele autogramme ega kavatsegi WC müügiga tegeleda.Kui hakkame ära minema, selgub, et ees on tee kinni rahvahulga tõttu ja tagant tõkestavad meid teised autod. Merka hüppab bussist välja ja hakkab rahvast kahte lehte laiali ajama. Inimesed piiluvad meie tumedaid küljeklaase ja mõistatavad, milline staar nüüd saabumas on, et nii tähtsalt läbi kontsertplatsi sõidab. Suundume Balatoni poole, et otsida seal õhtuks kämping. Siofoki linna ei tasu kunagi sisse keerata. Sealt ei saa enam välja! Pealegi on sealsed kämpsid hirmkallid ja koledad. Sööme kohalikus kõrtsis kõhu täis ja otsustame taas Põllu tänava kasuks. Selle leidmine võtab ikka päris mitu tundi. Näib, et kõik teed viivad tagasi Budapestipoole. Lõpuks õnnestub nõiaringist välja saada ja kusagil Balatoni teises otsas leiame vaba põllulapikese.

Kolmapäev, 21. august 2002

Täna on haisupäev! Ärgates lööb ninna jube lehk ja selgub, et paarisaja meetri kaugusel on pürgimägi hommikupäikese käes haisu levitama hakanud. Pakime laagri väga kiiresti kokku. Üpris sujuvalt leiame üles Hevizi kuumaveeallika, vesi on 30 kraadi! Suurem osa inimesi vedeleb niisama vees, kummirõngas ümbes kõhu. Järvekese maksimumsügavus on 47 meetrit. Duððidest tuleb mädamuna haisuga vett, mis pidi hirmus tervislik olema. Hõbeketid muutuvad esialgu kuldseks, siis mustaks, paar päeva hiljem taas hõbedaseks. Sloveenia piiril küsitakse, kuhu lähete. Meie: Horvaatiasse. Mees saab kurjaks ja soovitab meil kohe Horvaatia piirile kobida. Meid tõstetakse järjekorrastkõrvale ja jäetakse saatuse hooleks. Uurimise peale selgub, et vaja maksta 10 000 tolarit trahvi esiklaasi eest, muidu maale ei lasta. See on umbes 770 krooni ja otsustame, et ei maksa me midagi. Nüüd hakkab vanamees seletama, et makske aga trahv ära, alles siis võite tagasi minna. Passid on tema käes. Hakkame juba saatkonda helistama, et uurida, kas nii on ikka ilus, kui passid ootamatult autosse sajavad. Hirmsa kiiruga ringi pöörates (küljeuks paokil nagu ikka piiriületusel, et kellegi karm käsi seda ära ei lõhuks) lendab autost seletamatut trajektoori pidi välja üks Ungari arbuus. Me ei jää pommirühma saabumist ootama, vaid kihutame minema. Nüüdsest peale on piiril alati Kristi roolis, et kenasti naeratada jahead muljet avaldada. Horvaatia piiril ei teki mingeid probleeme ja kõigil on tuju jälle hea. Peatume 30 km enne Zagrebit võõrastemajas nimega Ðumski Dvor. Meil lubatakse lahkesti pesumasinat kasutada ja ükskõik kui palju inimesi tubadesse paigutada ilma lisatasuta. Õhtusöögil teeme suuri plaane, kui kauaks hiljem linna peale baaridesse minna. Vähe aega hiljem variseme kõik magama. Tahtsime hästi, aga välja tuli nii nagu tavaliselt.

Neljapäev, 22. august 2002

Sööme Ðumski Dvoris hommikust ja sõidame Zagrebi, kus vaatame paar tundi ringi. Õhtupoolikul jõuame Plitvice järvede rahvusparki. Pilet on aga kallis, aega vähe, ja me lepime 15-minutilise ringvaatefilmiga. Mere poole sõites keerame suurelt teelt kõrvale ja satume kummituslikku paika – tükk aega ei tule vastu ühtegi autot, kõik majad on maha jäetud ja lagunenud, kaardil märgitud külasid tegelikkuses enam ei ole. Lõpuks leiame ühe elanikega maja ja tormame kohe küsima, kas ikka telkida võib ja ega miine ei ole. Tüübid hakkavad naerma ja kinnitavad, et on “mina tðista”. Paneme telgid üles keset lõhnavat aasa ja peame täiskuu valgel vinge pikniku kartulipudru ja arbuusiga. Sõjajutte jätkub kauemaks.

Reede, 23. august 2002

Jätkame teed Aadria mere suunas. Veedame mitu tundi Paklenica rahvuspargis – kanjonis, mille seintel kõõluvad mägironijad ja matkaradadel võib kohata prügikotte vedavaid hobuseid. Suveniirimüüja vaatab meie bussi ja talle avaldab sügavat muljet, et oleme nii kaugelt kohale tulnud. Paklenicast suundume otseteed mere äärde, ujuma. Vesi on väga soolane. Avastame mõningaid mere-elukaid, näiteks ühe ilgelt palksu kaani, ja väiksed naljakad koorikloomad, mis paar päeva hiljem bussi kindalaekas hirmsat haisu hakkavad levitama. Einestame mereäärses restoranis, kasutame ka tasuta akulaadimise ja õmblusvahendite laenutamise teenust. Jätkame taas kord ansambel Laine saatel teed Zadari suunas. Zadar on kergelt araabiapärane linn valgete tänavakividega vanalinnasja palmidega vee ääres. Veedame seal tunnikese ja nagu alati kujutame ette, et jõuame enne pimedat kämpingu leida. Seekord veab meil suht hästi, Ðibeniku lähedal on suur kämping otse mere ääres. Natuke meenutab Balatoni ja uurime enne otsustamist, kas rand on ikka ööpäevaringselt ujumiseks avatud. On küll. Merka, kes ainsana ujub plätudega, astub merisiiliku otsa ja Inna kougib nõelad ta varvastest süstla ja pintsettide abil välja.

Laupäev, 24. august 2002

Valges käime uuesti ujumas. Selgub, et vetteminekuks on ka redelid ja siilikute otsa polnuks tarvis ronida. Siilikuid on muide palju! Veedame neli tundi Splitis. Nagu Zadaris, on ka siin kitsad veneetsialikud tänavad ja valged sillutiskivid. Vanim osa praegusest linnast on ehitatud rooma-aegse Diocletianuse palee jäänuste sisse. See on meie reisi kaugeim punkt. Mägiteedel jõuame õhtul 3,5 tunniga läbi sõita 150 km. Telgime jälle vabas looduses, mida siinkandis õnneks ohtralt leidub. Räägime pimedas tondijutte ja hulga roppe andekdoote, taustal mäe jalamil lookleb vaikuses autotulede uss. Ohukolmnurgaga tähistatud katelok pärineb just sellest õhtust.

Pühapäev, 25. august 2002

Äratus kell 6! Tagasijõudmisega hakkab juba natuke kiire. Sööme pizzat linnakeses nimega Sisak, kus pizzabaar ongi ainus avatud söögikoht. Suveniiripoest võib siin vaid unistada. Teel passime pikalt lahtise arbuusiauto taga ja nuputame plaane, kuidas koormast mõni arbuus möödaminnes ära näpata. See tekitab parajalt elevust nagu arbuusiteema üldse. Vaatame ka ülevoolavat Doonaud ja teeme ise igaüks oma Doonau. Pärast pikki kämpingu-otsinguid (need suletakse siinkandis kell 7-8 õhtul) jääme kella 1 paiku jälle Põllu tänavale. Enne seda peseme veel nõusid ühe väikelinna tänavanurgal, kus on juhtumisi soojaveekaev.

Esmaspäev 26. august 2002

Miskolcis ei õnnestu meil leida kuulsat veeparki. Külastame selle asemel Isztvani koobast, mis on ilus ja suur ja temperatuur on 10 kraadi. Giid räägib paraku ainult ungari keeles. Kui oleme mõne kilomeetri eemale sõitnud, avastab Juta, et jättis digikaamera söögiplatsile. Tormame tagasi ja imekene küll, söögiplatsimees on aparaadi kenasti oma hoole alla võtnud. Enne Ungarist lahkumist tahame veine kaasa osta ja valime selleks toreda suure poe. Kohe nii suure, et osutub hulgilaoks (Metro). Veini õnnestub osta tänu kenadele onudele kassasabas, kas laenavad oma laokaarte. Õllega läheb veidi halvemini: üksikuid pudeleid osta ei lubata, tervet kasti krabades lendab üks pudel müügisaali põrandale ja loomulikult läheb katki. Lohistame selle kassa juurde ja viimasel hetkel ikkagi loobume,sest mida hakata peale kinnimakstud Ungari õllekastiga? Kassiir on meie sebimise peale päris kuri. Slovakkia piiri uurib onuke jälle, kas oleme sportlased. Nojah, ikkagi kolm päeva pesemata. Buss haiseb higi, roiskuvate koorikloomade ja kääriva arbuusi järgi. Koðice linnas ostame kõvasti odavat Slovakkia õlut ja joome ðampust ausa ungari söögiplatsi-onu terviseks. Hiljem leiame pesemisvõimalusega AGIT bensuka ja jääme sinna päris kauaks.Kell 10 õhtul oleme Poola piiril ja hämmastaval kombel ei huvita esiklaas enam kedagi. Südaööks jõuame Krakovisse.

Teisipäev, 27. august 2002

Kell 6 hommikul Varssavis. Linnast väljas peatume teeäärses söögikohas. Luugid on kinni ja seame oma kateloki üles. Veidi hiljem hakkavad ka töötajad ringi sebima, aga ei tee meist väljagi. Ka tasulise WC ust hoiame vähemalt tund aega pärani ilma probleemideta. Ropendavad valgevenelased parseldavad ploki suitsu ühele kohalikule maha. Oleme ööseks-koju mõtte suhtes juba üsna optimistlikud, kui Bialystokis puruneb bussil vedruleht. Õnneks on tööpäev, õnneks oleme linnas ja õnneks on paarisaja meetri kaugusel töökoda, kus sõbralikud panid võtavad meie bussi oma südameasjaks ja hangivad uue vedrulehe. Seni istume aias tiigi ääres ja näppame häid ja magusaid Poola õunu. Ühtlasi avastame, et kadunud on bussi tehniline pass. Linnast väljas teeme põhjaliku läbiotsimise. Mida pole, on tehnopass.Proovime siiski üle piiri saada, aga muidugi just nüüd küsitakse autopassi ja meid saadetakse tagasi Suwalkisse politseilt tõendit võtma. Igaks juhuks põikame sisse esimesse ettejuhtuvasse politseijaoskonda, kus selgub, et avalduse tegemiseks tuleb kõigepealt osta 3-zlotine znaatðek, mida müüakse postkontoris ja pangas, aga mitte politseijaoskonnas. Kell on 7 õhtul ja viimane lootus hommikuks koju jõuda hakkab kustuma. Läheme siiski piirile tagasi – äkki on seal mõni pangakontor. Loomulikult üritatakse meid igal võimalikul moel ignoreerida, kõnetamise peale kõnnivad ametnikud lihtsalt minema. Innal õnnestub siiski piirirajatisse sisse pääseda ja vajalik znaatðek hankida.Kihutame Suwalkisse. Seal istub pimedas toas tülpinud näoga politseinik, kes esimese asjana kraaksatab: “znaatðek!”.Alles siis, kui znaatðek (tema ilmseks üllatuseks) käes, paneb ta tule põlema ja tipib kirjutusmasinal valmis poolakeelse tõendi. Leetu jõuame enne südaööd. Rekkade järjekord piiril on vist küll 10 km pikkune. Meid peab kinni politsei, uurib poolakeelset paberit ja küsib, miks üks esilatern ei põle. Teeme lolli näo, kopsime laternat ja ta laseb meil karistuseta edasi sõita. Eestisse jõuame kolmapäeva varahommikul. Pugime esimeses bensukas kõhud kodumaiseid burgereid ja saiu täis ja totaalse teeremondi kiuste jõuame kell 11 Tallinna. Reis on läbi, ees ootab suhtlemine OÜ-ga AT Rent.

Päevikut pidas kogu reisi vältel Kadri

Reisipildid

Sildid: reisikiri

Norra 2006

Norra reisi kronoloogia ehk kokkuvõte reisi ajal tehtud blogi postitustest

Kolmapäev, August 09, 2006, 23:44

Lõpuks ometi!

No nüüd on siis minek. Lõpuks. Reedel. Põhja. JESSSSSS! Igatahes on laevapiletid olemas ja rongipiletid broneeritud ja ma ostsin ikkagi Canoni digipeegli ära… Elu on täitsa ilus kohe Nägin täna ühte ammust tuttavat, kes esitas kaks klassikalist küsimust: a) misasi see Nordkapp on? b) miks te sinna lähete? Mina ka ei tea, sellepärast ongi lahe.

Reede, August 11, 2006, 18:41

Helsingis. Raudteejaamas

Jõudsime Galaxyga Helsingisse ja tolkneme raudteejaamas, samas kohvikus, kus ükskord varemgi Lapimaa rongi oodates. Rong on ilmselt kah seesama autojuna, aga seekord ei pidanud me vagunisse mahutama mitte rattaid, vaid autot. See oli täitsa elamus. Isegi Eddy, kes muidu seinaprakku ka sujuvalt ära pargib, võttis see 1,6m kõrgusesse rongi sisse sõitmine pisut pahisema. Siis kõmpisime kilomeetrikese mööda mingit tarvkovskilikku tööstusmaastikku ja oleme nüüd tagasi tsivilisatsiooni ja inimeste keskel… irw. Nii umbes tunni aja pärast läheb rong Kolarisse, mõnusasse mõttetusse linnakesse kusagil polaarjoone taga. Eelmisel korral lõpetasime seal oma Lapimaa rattamatka, nii et pole midagi uuts siin päikese all tegelikult. Aga edasi tuleb küll juba tundmatu maa… Homme siis hakkame liikuma veel rohkem põhja suunas. Ise naiivselt lootes, et ehk seal ikka ei saa väga külm olla, suvi ju…

Laupäev, August 12, 2006, 00:33

Öösel rongis kõhuli naril lesides

Kolistame Kolari poole. Kui ma nüüd kiiresti vilksatanud sildist õigesti aru sain, siis möödusime paegu Tamperest.Rong on selline vana, aga üsna armas ja kenasti korras ka. Ja igsugu sürri rahvast täis – leedu marjakorjajaid, motomatkajaid, suvalisi tibisid kes naaberkülasse peole suunduvad, mida iganes. Lahe. Raputab ka päris kenasti, nii et kirjutamise protsess kujutab endast osavusmängu, mille sisukokkuvõte võiks olla: püüa tabada õiget klahvi möödalibiseval läpakal.Vestlesin just suitsunurgas (ühine vagun on nimelt KOERTELE JA SUITSETAJATELE irw) ühe tüübiga, kes meie reisisihti kuuldes väljendas ennast üsna ühemõttelislet häälitsusega, mis kõlas umbes nagu “brr”. Loodan, et tema info ei pruugi siiski olla päris adekvaatne.Mulle tegelikult ikka hullult meeldib rongiga pikka maad sõita, korralikus magamisvagunis, kolistada läbi poole rongi restoranvagunisse ja vahepeal akna juures peatuda, et näha, millise nimega teivasjaamas me hetkel peatume. See on hoopis teistsugune teelolemise tunne. Aga nüüd on küll tänaseks aeg läpakas kokku panna ja rongirataste mürina saatel mõnusalt magama jääma, unes olen ma nõus nägema kasvõi jääkarusid.

Laupäev, August 12, 2006, 11:49

Kolaris on ilus ilm!

No nii soe, nagu Eestis, vast pole, aga oma 20 kraadi ikka. Mõnus. Rongilt maha veeresime täiesti tõrgeteta. Istume miskis bensujaama kohvikus, ning pistsime just nahka roa, mille nimi on “porokäristys” – koosnes põhjapõdraribadest ja pohlamoosist ning maitses imehästi.Vanasti pidasid inimesed matkapäevikut ruudulises kaustikus, a meil siin on ikka tõesti infoajastu. Ehk siis märkmeid teha saab igal pool kus mingigi viisakam GSM võrk on.Edasised teated tulevad kõigi eelduste kohaselt kusagilt Inari järve kandist.

Laupäev, August 12, 2006, 20:25

Kittiläs ja Levis

Ilm läks täna järjest palavamaks, lõpuks jõudsin juba kahetseda, et nii pessimistlikult meelestatud olin ja lühikesed püksid koti põhja pakkisin. Praeguseks on päike läinud ja moskiitod kohal, aga soe on ikkagi, soe ja valge – sürr.Esimene põhjapõder sai täna ära nähtud, tolknes lihtsalt keset teed ja loivas peale pikka signaalitamist üsna vastumeelselt metsa poole.Käisime Kittiläs ja püüdsime E. Junttila (no mõned inimesed teavad, miks ta oluline tegelane on) majamuuseomisse pääseda – tüng. Muuseom osutus pisikeseks kollaseks hütiks, mis on avatud vaid teisipäeviti. Põiki üle õue tõmmatud nööril kuivasid rõõmsalt triibulised varvassokid, tea, kas Junttila enda omad? (Vt juuresolevat pilti)Edasi sattusime kenasse suusakuurorti Levis ja sõitsime suusaliftiga mäe otsa, vaat see oli lahe. All looklesid suusarajad, mida suvel kasutavad ratturid – samuti mäest laskumiseks ja pöörasel kiirusel hüpete tegemiseks. Paari sellist eriti masohhistlikku enesetapjat kohtasime ka. Ja pregu lebotame siinsamas Levi mäe lähedases hotellis, mis vaatamata mittemidagiütlevale välisilmele (hulk ühelkordseid palkidest hütte, nagu siin igal pool on) osutus täielikuks põhjamaiseks kuurordiks koos spa ja kõige muu juurdekuuluvaga.

Pühapäev, August 13, 2006, 10:49

Hommik Levis

Külm on! Otsime aga jälle kotist kõik soojemad riided välja. Siin vist käibki nii, et ilm muutub mõne tunniga täielikult. Kohalike jaoks on 15 kraadi muidugi veel tõsine troopika, nemad lasevad siin paljaste varvaste ja nappide suvesärkide väel ringi.Meie hakkame edasi põhja poole liikuma. Kõigepealt väike põige Inari järve äärde (ma ostsin eile õnge!) ja siis juba Norra ja Nordkapi poole.

Pühapäev, August 13, 2006, 21:06

Jõudsime Norrasse

Täna on nii pikk päev olnud, et muljed hakkavad juba vaikselt sassi minema. Startisime hommikul Levist Ivalo suunas, põikasime korraks sisse ühte rahvusparki, aga tõdenud, et lähim vaatamisväärsem asi selles asub umbes viieteistkilomeetrise jalgsimatka kaugusel, jätsime selle rahuga vaatamata ning tegime hoopis kohvipausi väga sürris teeäärses tanklas, mille mehhaanilised tankurid meenutasid mingit 30ndate ameerika road-moviet. Arvata võib, et sellest ajastust nad pärit olidki, aga kõik töötas. Asustus hakkab juba väga hõredaks jääma ning põtrade arv teel on pöördvõrdeline autode omaga, mis tähendab, et liiklus on väga hõre ja põtri väga palju. Teed on kitsad ja kurvilised ning maastikust saab ettekujutuse umbes nii, kui võtta üks keskmine Lõuna-Eesti kuppelmastik, eemaldada sellest asulad ja suuremad puud, lisada põdrad ning küngaste kõrgus kümnega korrutada. Üsna ekstreemne, ühesõnaga.Ivalo, mis kaardi andmetel peaks olema järgmise mõnesaja kilomeetri vältel suurim asustatud punkt, osutus mõnekümnest hütist koosnevaks külaks, milles, tõsi küll, saab kasutada isegi lennutaksot. Teeolusid arvestadas polegi võibolla nii halb äriidee. Siinkandis on kanuutamine ja kalapüük turistide põhiline ajaviide ja küla ainukese kõrtsi ette vuras seetõttu pidevalt kõige erinevamaid seiklemismasinaid, enamasti kanuu katusel. Kohalik lõhe maitseb jätkuvalt hästi ja magustoiduks pugisime isuga murakaid, mida kõrtsiomanik olevat ise korjanud! Ivalo järvest, mis peaks tegelikult olema üks väga suur asi, paistis kätte vaid väike serv, vaatasime selle ära ja panime Norra poole minema. Piiri Soome ja Norra vahel pole, nii et Karingasniemi külast Norra riiki sisenemisest andis märku ainult pisike kollane silt paremal teeservas. Ja see, et Soomes ei saja, aga Norras küll. Huvitav, et Soome poolel oli viimasel sajal kilomeetril ainult tühi tundra üksikute kidurate puudega, siin aga paistab isegi heinamaid, ehkki laiuskraad ju sama ehk väga põhi Nordkappi jääb siist piiriäärsest kämpingust veel umbes 300 kilomeetrit ja taevas on hetkel hiigelsuur vikerkaar.

Esmaspäev, August 14, 2006, 11:02

Hommik Norras

Hommik on ilus ja põhjamaiselt karge. Kämpingumajake, mille endale eile ööbimiseks leidsime, kujutab endast tegelikult kõigi mugavustega kahekordset eramaja, varustatud sauna ja kõikvõimaliku kodutehnikaga. Kusjuures see siin peaks paras külakolgas olema… Mulle vist hakkab Norras meeldima Eile imetlesime kõigepealt vikerkaart, seejärel vaatasime 3 tundi päikeseloojangut, kusjuures päike lõpuks ei loojunduki ja pimedaks ka ei läinud. Polaarpäev peaks ametlikult läbi olema, aga mina eile seda hetke, kui natuke pimedam oleks, ei tabanudki.

Esmaspäev, August 14, 2006, 21:53

Maailma serval

Täna jõudsime Nordkappi, mis on vist kõige imelikum koht kõigi nende imelike kohtade hulgast, kus ma kunagi viibinud olen… Aga alustan natuke kaugemalt.Hommikul asusime teele läbi Karasjoki (armas väike linnake, palju saami kultuuri) Nordkappi poole. Ise mõtlesime veel, et mis see 300 kilomeetrit ikka sõita ei ole, 4 tundi ja kohal nagu naksti. No tegelikult ikka ei ole küll nii.Kõigepealt hakkas maastik muutuma tuntavalt norralikumaks, nähtavale ilmusid fjordid, ilm läks külmemaks, tekkis tõsisem tuul ning teedele ilmusid põtrade vahele kakerdama ka lambad (põdrad ei kadunud ka kuhugile). Teed on siin kitsad ja kurvilised ning kui lisada kõigele eelnevale ka udu, siis parimalgi tahtmisel ei anna kuristiku serval sõita kiiremini, kui 50 km/h, seegi tundub juba arutu kihutamisena.Karasjoki linnakeses vaatasime korralike turistidena üht sellist interaktiivse installatsiooni moodi asja, mis muuhulgas rääkis valgest põhjapõdrast, kellest saamide uskumuse järgi said alguse nii maa kui ka taevas. Paar tundi hiljem kohtasimegi valget põhjapõtra, keset tühja tundrat sarved harali udust kerkimas… Norkappi ehk siis Euroopa põhjapoolseima tipu lähistel tabas meid aga selline udu, et keerasime otsa ringi mõnikümmend meetrit enne vaateplatvormi või mis iganes asi seal maailma lõpus ka olema peaks, olles eelnevalt peaaegu mööda ja seejärel ka pikali sõitnud piletiputka. Seadsime ennast laagisse mõne kilomeetri kaugusele kämpingusse ning ootame, mida homne ilm toob. Kõik on tõeliselt müstiline, peale mägede ja udu ei ole ka siin tõeliselt mitte midagi. Kui keegi mulle praegu ütleks, et kahe meetri pärast saab maailm otsa, siis ma vist päris usuksin.

Teisipäev, August 15, 2006, 11:42

Hommik Nordkappis

Ilms on ilusam, pilves, aga udu ei ole ja tuul on ka vaiksem. Üritame täna uuesti pääseda kõige viimasele kaljule siin ja maailma servalt alla vaadata

Teisipäev, August 15, 2006, 22:01

Nordkapp – Alta

Ma olen kusagilt kuulnud kildu, et “maailma lõpus ootab meid kohvik…” Noh, Nordkappis on just täpselt niimoodi. Pärast eilset müstilist udurallit ja täna juba üsna ettevaatlikult läbitud kurvilist teed kuristiku serval avanes meie silme ees vaateplatvorm koos “köhi-pappi-putkade”, turistibusside, nännipoe ja restoraniga… No vaade oli tegelikult ilus (teises suunas).Sõitsime edasi lõuna poole ja peatume Alta linnakeses. Homme ilmselt liigume Tromso poole ja vaatame, kas õnnestub vahelduseks väike merereis teha.Ahjaa, vahepeal oli taas kord unustamatuid poroseiku. Põder teel ei üllata ju enam kedagi. Mitu põtra ka ei üllata. Aga täna pani põdrakari terve tee kahes suunas täiesti kinni, liiklus seisis ja üks abivalmis saksa turist tuli oma autost välja ning hakkas põtru ükshaaval teelt kõrvale lükkama…

Kolmapäev, August 16, 2006, 22:23

Altast poolel teel Tromsosse

Hommik algas värskete saiakestega kohalikust pagariärist Hiljem uitasime natuke Alta lähedal ja vaatasime kiviaegseid kaljujooniseid, edasi liikusime jätkuvalt Tromso suunas. Maastik on võimas, mäed kõrguvad kahel poole rohelisi fjorde. On täitsa tunda, et me enam nii kaugel põhjas ei ole, täna nägime viimast üksildat põhjapõtra maanteel uitamas, edasi on liiklusmärgid hoiatanud juba tavaluste põtrade ja ka lehmade eest. Lammaste eest millegipärast keegi ei hoiata, aga neidki tolkneb siin-seal ja enamasti mitmekaupa teel. Tundra on selja taha jäänud. Seda oli päris huvitav vaadata, kuidas kõigepealt hakkasid mäenõlvadele tekkima üksikud kidurad puud, siis juba väikesed salud ja ühel hetkel olidki mäed metsaga kaetud. Nägime ka lumiseid mäetippe ja päris mitut liustikku. Ja muidugi sõitsime läbi päris mitmest tunnelist – neid on siin palju, mõni on päris pikk (no ikka kilomeetrites) ja üks läks koguni fjordi ALT läbi. Nii et põhiliselt oleme edasi sõitnud ja ümbrust imetlenud. Tromso osutus arvatust kaugemal olevaks ja kiirused on kurviliste ning mägiste teede tõttu (täitsa nagu arvutimängus) ka väiksed. Keerasime ühel hetkel teelt ära suvalisse külakesse, mille juures oli kämpingu viit ja sattusime vist kõigi aegade kõige erilisemasse öömajja üldse. Andis otsida ka, sest külavahel enam mingeid silte polnud (täitsa haruldane, neil on siin muidu kõik ülikorralikult sildistatud), aga tasus ära. Esiteks: kämpingumajakesed on murukatusega ja asetsevad vaiade peal fjordi kohal, nii et põrandapraost võib vabalt fjordi imetleda (kala püüda pole veel proovinud, aga võiks, täitsa äge oleks saak õnge otsast otse pannile lennutada, ise samal ajal laisalt tugitoolis lesides ja telekat vahtides). Teiseks: siin käivad vist küll ainult kohalikud kalurid. Kõik sildid on norrakeelsed ja perenaine küsis meilt, silmad imestusest punnis, kuidas me küll sellesse külla sattusime ja kuhu me üldse teel oleme. Ja meie naaber kõrvalmajakeses on üksik morni oleku ja pulstunud koerakesega kohalik naiskalur! Akna taga laiub vaade fjordile ja kalapüügipaatidele ning praegu veel kõpitseb üks papi päris häälekalt oma tibukollase meresõiduki kallal. Vot selline idüll siis.

Neljapäev, August 17, 2006, 15:52

Jõudsime Tromsosse

Täitsa suur linn on (Norra kohta). Leidseime hotelli, olemas WiFi, pilte hakkab galeriisse tulema nagu Vändrast saelaudu

Neljapäev, August 17, 2006, 22:02

Tromsos. Niisama.

Uitasime lihtsalt linna peal. Nagu öeldud, on Tromso täitsa suur linn (võib-olla isegi Elva suurune) ja peale nädalat fjordide vahel oli täitsa mõnus vaheldus turisti mängida ning kõik kolm poodi ja neli kohvikut läbi kolada. Tegelikult oli meil tõsine missioon ka – leida statiiv selle asemele, mille hommikul Samuelsbergi maha unustasime… Leidsime. Läbi raskuste, aga siiski Siin käib hetkel mingi õllesummeri moodi üritus, väiksemates mastaapides, aga peaväljak on üleni õlletelki täis. Ilm on tõsiselt külmaks ja tatiseks muutunud, loodame, et see ei jää nii, isegi päris põhjas oli tunduvalt etem.Homme hakkame ennast Lofoodide suunas organiseerima, selgub välja, kas maad või merd mööda.

Laupäev, August 19, 2006, 00:26

Ikka veel Tromsos

Vaatasime akvaariumis hüljeste toitmist, uitasime vanal hülgepüügilaeval ringi (lahe!) ja tegelesime norrakate lemmikajaviite ehk shoppamisega. Linnas ruulib jätkuvalt õllefestival, mistõttu on siin päris lõbus, palju kirevat rahvast tänavatel, aga üsna vähe turiste. Meie poole on täna mitu inimest norra keeles pöördunud ja olnud üpriski imestunud, et me seda ei räägi – niisiis oleme ilmselt hästi sisse sulandunud. Kesklinn on niipalju väike küll, et mõned näod hakkasid täna juba korduma.Hiljem sõime õhtust ühes esmapilgul mittemidagiütlevas söögikohas, mis osutus soolakalale (kui ma õigesti aru sain, siis see kala on tursk) spetsialiseerunud gurmeerestoraniks – saime parima kalaelamuse siin. Kusjuures kala pole siin just vähe söödud ja väga hea on see alati…Ilm näitab lõpuks ometi paranemise märke. Nii ehk naa oleme otsustanud homme Lofoodide poole teele asuda, seega tähendavad järgnevad 3-4 päeva taas kitsaid mägiteid ja vähemalt 3 erineva pikkusega praamisõitu. Lahe, olemegi siin juba liiga suurlinnastunud… irw (Tromsos on koguni 63 000 elanikku, ühest reisijuhist just lugesin).

Laupäev, August 19, 2006, 09:38

Lofoodidele!

Täitsa ilus hommik on Vihma ei saja enam ja udu hakkab hajuma, asume kohe teele.

Pühapäev, August 20, 2006, 20:37

Lofoodidel

Täpsemalt siis oleme eilsest saadik Lofoodide kõige põhjapoolsemas asulas nimega Andenes. Eile tegelesime enam-vähem ainult siia jõudmisega (2 erinevat paati ja palju mägiteid), täna oleme natuke kohapeal ringi vaadanud. Käisime näiteks hülgesafaril, mis kujutas endast 3 tundi kestnud meresõitu mootoriga pähklikoores (mõned karmimad atraktsioonid Tivolis on selle kõrval täiesti nohu – pealegi sõidab karusell kõige rohkem 3 minutit ja turvavöö on ka). Jäime ellu )) Tegelikult oli väga äge! Lisaks hüljestele, keda oli küll palju, aga nad olid üsna kaugetel kaljudel, nägime hoopis rohkem ja lähemalt kotkaid ja puffineid. Viimastega on selline lugu, et need on hoopis Fääri saarte rahvuslinnud ja jäid seal omal ajal nägemata, sest hooaeg sai just läbi, täna siis vedas.Täna on meil siin linnakeses täitsa viisakas kämps, eile ööbisime sellises katusega tikutopis, milles nari nii kanajalgadel püsis, et me igaks juhuks ei julgenud seda kasutada ja magasime põrandal. Irw. Muidu on siin peale meie veel umbes 5 turisti ja 2 kohalikku töötajat, praeguseks hetkeks tunnevad juba kõik üksteist, selline mõnus väike küla. Näiteks hollandlased, kes koos meiega hülgesafaril olid, osutusid ühtlasi ka kämpingunaabriteks ja Eddy juhtus nendega kokku hetk tagasi turismiinfo punktis – viimane täidab siin nagu külakõrtsi aset vist. Täna on pühapäev ja muidu absoluutselt kõik kinni ja välja surnud.

Teisipäev, August 22, 2006, 11:42

Bodos

Oli jälle vägev meresõit fjordide vahel Vahetasime Lianaga lõbusaid essemmesse – tema on Kreetal, sooja pluss 44, meie jälle polaarjoone taga umbes kümne kraadi juures ja külma tuule käes ühest sürrist kohast teise seilamas… lahe, kõik suvitavad täiega ))Kogu saarestik, mida meie esimese hooga Lofoodideks pidasime, on tegelikult hoopis teine asi, aga päris Lofoodidele jõudsime eile lõpuks ka. On imeilus tõesti, terava tipuga mäed, miniatuursed sildadega ühendatud saarekesed ja nende peal värvilised nukumajad.

Teisipäev, August 22, 2006, 23:17

Täna ka veel Bodos…

… homme liigume jälle edasi. Ametlikult oleme ikka veel täiesti Põhja-Norras, aga siin hakkab ilm juba tuntavalt soojemaks muutuma, päris mõnus vahelduseks. Veetsime tänase päeva nagu tibid kunagi (megairw), st et magasime poole lõunani (mitte unustades hommikusööki, mõistagi), shoppasime põhjalikult linnakese ainukeses, aga suures kaubanduskeskuses. Ja siis käisime Bodo lähedal ühe fjordi ääres vaatamas veekeerist, mida kirjeldatakse nagu “maailma suurima omataolist” ja “üldiselt ikka päris maailmaimet”. Oli võimas küll, vaatasime seda siis fjordi kohalt suurelt sillalt.

Neljapäev, August 24, 2006, 21:40

Trondheimis

Paar viimast päeva oleme põhiliselt piki Kesk-Norrat edasi liikunud, nüüd siis oleme otsaga Trondheimis. Liiga väsinud, et täna veel uitama minna, aga esmapilgul tundub täitsa sümpaatne ja täitsa linn olevat Isegi maantee muutus enne linna 4-realiseks (meie enam kui 1000-kilomeetrise Norra-kogemuse vältel enneolematu asi) ja tasuliseks (seda on paraku enne ka nähtud…).Polaarjoone ületasime ametlikult eile ja sellest ajast saadik on tõesti tunda, et Arktika sai läbi. Selline mõnus tavaline Eesti suvi on siin hetkel.Trondheimis oli väike, aga armas 10. sajandil rajatud piiskopilinnus – vaatasime vanu ruunimärkidega kive ja tundsime ajaloo hõngu. Ja üldse, sellises paigas, täis tõelist ajalugu ja tõesti vanu asju, võib täitsa kolada. Kui mingil hetkel juhtub rohkem aega olema, siis kirjutan pikemat teemal norra kolkakülade muuseumid, installatsioonid ja krokodillitopised… irw.

Pühapäev, August 27, 2006, 14:29

Trondheim – Lillehammer – Oslo

Jõudsime Oslosse! Üritasime tee peal Lillehammerisse sisse põigates vaadata 1994. aasta olümpiamängude suusahüppemäge, aga ei õnnestunud, käis miski rattakross. Tänase öö veetsime kõige kummituslikumas kämpingus ning täiesti õudusfilmilikus ümbruses – jälle lahedaid elamusi kuipalju. Nüüd siis linna peale kolama, edasised teated järgnevad Lisan galeriisse kadeduse tekitamiseks ka kogu meie ürituse ligikaudse kaardi – praegu oleme siis Oslos, ehk teoreetiline on veel vaid Oslo-Stockholm-Tallinn osa, aga ega meil väga palju variante ei ole ka, mispidi seda sõita.

Pühapäev, August 27, 2006, 23:17

Oslos

Hästi mõnus ja sõbralik linn on. Sõitsime taas miski paadikesega paar tundi mööda Oslo fjordi, ilusad vaated ja palju jaburaid veesõidukeid.

Teisipäev, August 29, 2006, 11:29

Lahkume kohe Oslost

Eile sõime maailma parimat buffet õhtusööki, no tõesti, laevad ei saa lähedalegi. Nii et meil pole siin enam tõesti midagi teha, hakkame vaikselt otsi kokku tõmbama ja kodu poole liikuma. Uitasime eile vanas kindluses, pilte lisandus Oslo kataloogi. Täna plaanis veel üle vaadata sisalike näitus ja ühele teatavale iirele norra pruuni juustu hankida.

Neljapäev, August 31, 2006, 01:31

Tagasi!

Ja olemegi jälle kodus Vahelduseks päris tore kohe.

Reisipildid

Sildid: reisikiri