Näoraamatus puhkes paanika

Juta — Tue, 12 Jan 2010 12:17:07 +0000

Viimastel päevadel on feissbuukis mingi saidi tasuliseks muutmise paanika lahti. Saab liituda näiteks selle grupiga ja väljendada oma pahameelt mõtte vastu, mis isegi konkreetsema idee tasandil tegelikult veel teoksil ei olegi. Ülalpool viidatud lehe kirjelduses öeldakse (kirjaviis muutmata):

lot of offers from people wanting to buy Facebook. People Who WILL turn it into a paysite.
Lets all stick together on this one and let them know that we will leave Facebook if they decide to charge us to use it.
Please join and use the “INVITE PEOPLE TO JOIN” tab on the right hand side and invite all your friends to join.
WE WILL NOT PAY TO USE FACEBOOK!!!

Aga teadagi, kõik on müüdav, küsimus on lihtsalt hinnas. Mina isiklikult usun küll, et feissbuuk majandab ennast märksa mõnusamalt ära kasutajale edasi tasuta olles, niigi hiiglaslikule kogukonnale usinalt lisa kasvatades – nii otsese reklaamimüügi, mõnede osavalt võrgustikku integreeritud koostööpartnerite juba niigi tasuliste teenuste kui ka kõige muu abil, mida internetiturundajate märjad unenäod suudavad genereerida, kui oluliselt väiksema kasutajaskonna liikmemaksudest ning kesisest reklaamirahast, sest mida sa ikka reklaamid, kui keegi seda ei näe. Aga eks paistab.

Tulin kapist välja

Juta — Sun, 15 Nov 2009 19:51:49 +0000

Alates Rate.ee nimelisest jõledusest olen ma enamikest sotsiaalsetest suhtlusvõrgustikest üsna halvas arvamuses olnud. Mul ei ole kunagi olnud ka Orkuti kontot, Facebooki oma avamisega tõrkusin samuti kaua, ent andsin lõpuks järele. Mitte, et teab mis intellektuaalse asjaga tegu oleks, aga sama seltskondlikku möla, mida MSNiski, on Facebookis lihtsalt mugavam ajada – kõikide sõpradega korraga, mitte igaühega eraldi MSNi aknas. Minu sõpruskonnas on Facebook põhiline koht, kus õhtusööke ja pidusid kokku lepitakse, kutseid edastatakse jne. Nojah, pärast klatšitakse loomulikult kah Paar tõeliselt ammust tuttavat olen samuti sealt üles leidnud, lisaks ei suuda ma hilistel öötundidel vastu panna kiusatusele ogaraist ogaramaid teste teha või strateegiamänge mängida – mõlemaid jagub piisavalt.

Sama umbusklik olin tükk aega Twitteri suhtes. Kui ma seda paar aastat tagasi esimest korda lähemalt vaatasin, tundus avalehel olev kastike küsimusega mida sa praegu teed piisavalt nõder, et mitte edasi süvenedagi. Lähemal vaatlusel ei osutunud seegi asi nii hulluks. Nii et nüüd ma siis siutsun ka. Tänapäeval on erinevaid suhtlusvõrgustikke lihtne mitmel viisil siduda. Minul on näiteks Facebook ja Twitter selliselt ühendatud, et kõik, mis ma Twitterisse postitan, ilmub ka Facebooki, viimase teated kui vähe kitsamale ringile määratud asjad aga Twitterisse ei jõua.

Oijah. Nüüd on see siis üles tunnistatud…

Juta ajaveeb » facebook

Näoraamatus puhkes paanika

Tulin kapist välja